...but you don’t understand; it was all home-grown.
Ma ei ole enam kindel, mis mu peas toimub. Konditsioon on
veider, see tujude üles-alla kõikumine toimub enam mitte päevades või tundides,
vaid minutites, ning ma ei oska seda peatada. Minu sees on nii palju viha;
ainukesed pildid, mis peast läbi käivad, on asjade ja nägude purustamine
millegi väga terava või raskega; ja ma ei oska midagi sellega ette võtta.
Kardan, et ma teen varsti midagi, mida ma hiljem väga kahetsen. Tean, et selle
kõigega teen nii mõnelegi inimesele vaimselt palju haiget, aga ma ei oska
muutuda. Mul puudub igasugune motivatsioon absoluutselt kõigeks. Tahaks lihtsalt
lahti lasta. Ma proovisin, aga ma lihtsalt ei kuulu.
Ma jälestan seda tunnet - kedagi tagasi hoida. Kedagi, kes
oleks suuteline palju rohkemaks, kui see, milles ta elama peab. Kedagi, kes
näeb vaeva, et tahta elada, samal ajal kui ma ise olen kõik enda jaoks
olematuks ehitanud.
Inimesed on umbrohi, mis on end väga edukalt maa sisse
söönud.
Minevik häirib mind.
Now - now; temper – temper, thing’s aren’t like they used to
be...
No comments:
Post a Comment