Jah, arvasin vist, et siia ei tule ma enam kunagi tagasi - eksisin.
Sekunditest on saanud minutid, minutitest tunnid, tundidest päevad, päevadest nädalad blablabla kuni aastateni. Aastake on vahepeal mõõdunud. Ilusast elust, milles suplesin nii kindlalt, on alles jäänud vaid kauge minevik. Mul pole paraku midagi muud alles, kui magus-mõru maitse suus. Mitte kunagi enam ei lase ma kellegil endaga nii käituda.
Hetkel elan üpris kodutult - peatun siin-seal sõprade juures, aga mul on seda vaja - kui ma jään seisma, siis on kõik läbi. Liikumine - põgenen enda eest nii kaugele kui silm seletab. Ma tean, et ühel päeval jõuab see kõik mulle järgi, aga hetkel plaanin vaid vahemaad nii pikaks venitada, kui võimalik.
Told me you loved me, that I never die alone...
